Lahemaa lugu

Askeldades on kerge unustada kõike olulist, teeme tähtsat nägu ja räägime kui kiire meil kogu aeg on. Oleme harjunud elama linnas, kus pole pimedusel ja valgusel vahet, sest elektrivalgus on öö ja päeva võrdseks muutnud. Liikumine ja liiklus, värvid ja müra muudavad meid rahutuks ja me ei pane seda enam tähelegi. Harjume ära. Harjume sellega, et ei mäleta mitu suve ja talve, sügist ning kevadet on möödunud ilma, et oleksime märganud pilvi ja tähistaevast, öid ega päevi. Meil pole aega vaadata ilu enda ümber! Ühel hetkel taipame, et me ei mäletagi kiiretest aegadest midagi.

Vahel me jõuame arusaamiseni, et nii jääb elu elamata. Kõikjal me kohal on lõputu taevas, imeline märk lootusest, et võimatu on meile võimalik ja müürid on vaid meie peas. Elu tormab edasi, kuuleme kiirustavaid samme, inimesi, kes arvavad midagi ja alati peab midagi arvama. Aga kas midagi saab kunagi valmis? Kuhu me nii jõuame?Hämardub. Tuulevaikus saabub tavaliselt Lahemaale õhtuks. Aga mõnikord ka mitte. Siis on meri kaunis ja tüüne. Ta on selline vaid viivuks, sest elu ei ole siin mingi surnud kompositsioon! Päikesekiired kuldavad männitüvesid ja Hing on täis tänu, et saame midagi sellist näha ja kogeda… Õhtu saab ööks ja näha on tähti. Tähtede ees on vahel virmalised ja linnud ei laula enam. Rahulikkuses on tunda rahutust ja pinget, põnevust – homme alustame uuesti, homme on uus päev ja uued võimalused!
Vaikselt avaneb tume kardin taeva ja maa kohal ning päikesekiired kuldavad metsa ja vett, kõik ärkab ellu. Hommikukumas on kõigel oma koht olemas. Tuleb vaid vaadata, tähelepanelikult.
Uus päev on sinule mõeldud, valades valgust neile, kelle silmad on avatud. Igas hetkes on midagi imelist – midagi, mille eest tänulik olla.
Lahemaal on hea olla.